Seiskari
| Seiskari | |
|---|---|
 | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Koordinaadid | 60° 2′ 0″ N, 28° 22′ 0″ E |
| Pindala | 4,2 km² |
| Elanikke |
10 2,4 in/km² |
  | |
Seiskari (vene Сескар Seskar, rootsi Seitskär) on saar Soome lahes. Saar on tänapäeval Venemaa valduses ja kuulub administratiivselt Kingissepa rajooni Leningradi oblastis.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Arvatakse et saare nimi on lühendus nimest Seitsenkari. Vadja ja isuri keeles varieerub saare nimi palju, Liivčülä, Jõgõperä ja Luuditsa vadjalastel on kõigil oma nimi Seiskari saarele (vadja Seitsekaarto, Seitsäkaarto, Seitskaarõd, isuri Seitsekaardo, Seitskaarto).[1]
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Saar on 17 km Penisaarest ja 100 km Peterburist. Seiskari saarestik koosneb 33 saarest. Peale Seiskari on teine suurim saar Kukkouri saar (vene Кокор, Kokor, vadja Kukuri), mis on 2,5 km Seiskarist läänepool. Kuna saarestik on madal, siis puudub Seiskari saarel looduslik sadam, kuid tehissadam on ehitatud saare läänepoolele. Saare kõrgeim koht on Sysimäki, mis on saare põhjarannikul, seal on samuti ka saarestiku ainuke tulejaam Majakkaniemel.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Saarele rajati tulejaam, kui see oli Rootsi valduses. Uusikaupunki rahu järgi läks saar Vene keisririigi alla.
1809. aastal, kui Hamina rahuga kogu Soome läks Venemaa valdusesse, ühendati Seiskari uuesti Soomega.
Krimmi sõja ajal, suvel 1854 ja 1855 oli saartel Briti ja Prantsuse okupatsioon.
Seiskari oli omaette vald, mis loodi juba 1903. aastal ning oli osa Viiburi maakonnast.
Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahu jättis saared Soome valdusesse.
Aastal 1939 elas Seiskari vallas 688 inimest. Saarel oli kolm küla: Lounatkylä (Seiskarinkylä), Välikylä (Kuussalonkylä) ja Pohjakylä.[2]
Soome elanikkond evakueeriti juba oktoobris 1939 peamiselt Päris-Soome maakonda Talvesõjale eelnenud pingete ajal. Saarele jäid ainult kaks tuletornivahti. Nõukogude sõjavägi vallutas saare 30. novembril 1939, tuletornivahid jäid sõjavangi ja said vabaks alles pärast Talvesõda. Vastavalt Moskva rahule pärast Talvesõda loovutati saar NSV Liidule.
Jätkusõjas Soome ei üritanudki Seiskarit vallutada tagasi ning saar jäigi Nõukogude valdusesse.
Nõukogude ajal loodi saarele sõjaväebaas ning Majakkaniemele rajati väike lennuväli, hiljem ka kopteriväljak.[3]
Aastal 2009 otsustati kaasata saared Ingerimaa looduskaitsealasse, mille peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke viigerhülgeid. Looduskaitseala aga loodi ametlikult aastal 2017, ümber nimetatud Ida-Soome lahe looduskaitsealaks.[4] Saar on samuti määratud IBA ala organisatsiooni BirdLife International poolt, et aidata ja kaitsta kohalike linnuliike.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ernits, Enn (30. juuni 2020). "Vadja loodus- ja viljelusnimedest". Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics (inglise). 11 (1): 163–211. DOI:10.12697/jeful.2020.11.1.08. ISSN 2228-1339.
- ↑ "Väestösuhteet vuonna 1939" (soome). 1941.
{{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit|journal=(juhend) - ↑ "Сайт МО «Кингисеппский муниципальный район» Ленинградской области : SuPortNet II North-West RUS". www.kingisepplo.ru. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2018. Vaadatud 13. mail 2026.
- ↑ "Заповедник «Восток Финского залива» стал 105-м в федеральной системе особо охраняемых природных территорий - Министерство Природных Ресурсов и Экологии Российской Федерации". www.mnr.gov.ru. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2017. Vaadatud 12. mail 2026.
- ↑ "BirdLife DataZone". datazone.birdlife.org (inglise). Vaadatud 12. mail 2026.
