Rahvapartei (Hispaania)
| Rahvapartei | |
|---|---|
| Partido Popular | |
 | |
| Erakonna president | Alberto Núñez Feijóo |
| Peasekretär | Miguel Tellado |
| Ideoloogia | konservatism |
| Noorteorganisatsioon | Rahvapartei Uued Generatsioonid |
| Europarlamendi fraktsioon | Euroopa Rahvapartei fraktsioon |
| Europartei | Euroopa Rahvapartei |
| Kohti kongressis | 137/350 |
| Kohti senatis | 144/266 |
| Kohti Euroopa Parlamendis | 22/61 |
| Asutamine | 1989 |
| Eelkäija |
Rahvaliit Liberaalne Partei |
| Koduleht | pp.es |
Rahvapartei (hispaania keeles Partido Popular, lühend PP) on Hispaania erakond. Partei on üks Hispaania suuremaid ja esindab Hispaanias konservatiivseid väärtuseid.
Ideoloogia ja vaated
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvapartei programm on üleüldiselt parempoolne ja konservatiivne. Kuigi erakonna koosseisus on mitmed ideoloogilised grupid kristlikest demokraatidest ja neoliberaalidest kuni neokonservatiivideni, on partei suutnud säilitada sisemise ühtsuse. Erakonna endine peasekretär Javier Arenas võrdles erakonna poliitilisi sihte Schröderi, Blairi ja Clintoni omadega. 1990. aastatel käsitles partei end kohati ka paremtsentristliku erakonnana, kuid tsentristlikke väärtusi rõhutati peamiselt tollal selleks, et saada lagunenud Demokraatliku Tsentrumiliidu valijate hääli. Valitsuses olles on PP enesele tavaliselt viidanud parempoolse erakonnana.[1]
.jpg)
Erakond on olnud ettevaatlik Franco aja käsitlemisel. Erakonna juhtinud José María Aznar väitis, et Hispaania ühiskond ei ole veel valmis teemat käsitlema. Avalikult on erakond perioodi hukka mõistnud ja eeskuju otsinud varasemast Hispaania ajaloost. Samas on erakond toetanud varjatult francoaegseid väärtusi, näiteks toetades riiklikult Francisco Franco fondi. Seosed erakonnaga on sageli isiklikud, sest paljud Rahvapartei juhtivad liikmed on Franco lähikondlaste järelkäijad, kelle väärtused on stereotüüpselt majandusliku liberalismi, sügava religioossuse ja ultrakonservatiivse moraali segu. Kohati on erakonnas rolli mänginud Franco ajast pärinev Opus Dei liikumine, mille väärtuste järgi on erakonnas poliitikat aetud.[1]
Struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]
Erakonna liikmed on osa kohalikest parteikomiteedest (junta), kes valivad esindajaid valdade, provintside ja piirkondade parteinstitutsioonidesse. Erakonna kõrgeim võimuorgan on rahvuskongress (Congreso Nacional), mis koguneb iga kolme aasta tagant. Rahvuskongresside vahepeal on erakonna peamine juhtorgan riiklik täitevkomitee (Comité Ejecutivo Nacional), kuigi ka erakonna presidendil on märkimisväärne võim.[2] Tsentraliseeritud võimu tõttu on erakonda uurijad (näiteks briti ajaloolane Sebastian Balfour) pidanud erakonna sisemist demokraatiat piiratuks.[1]
Erakonna liikmete arv oli esialgu väike, 1970. aastate lõpus oli parteis umbes 50 000 liiget. Pärast erakonna reforme 1990. aastatel hakkas liikmete arv kasvama, aastal 2000 oli Rahvaparteil üle 600 000 liikme, millega partei liikmete arv oli suurim kõigist Hispaania erakondadest.[2] Erakonna noorteorganisatsioon on Rahvaerakonna Uued Generatsioonid (Nuevas Generaciones, lühend NNGG).[3]
Erakonda on tavaliselt toetanud Hispaania konservatiivsed äri- ja finantseliit, kirikujuhid ja meediakontsernide juhid. Partei on 1990. aastate muudatustest alates kaasanud sihitult ka uusi huvigruppe sihiga tõsta oma populaarsust, neist olulisemad huvigrupid olid kesk- ja töölisklass ning naised. Naiste osakaal erakonnas suurenes: partei täitevkomitees 12 protsendilt (1979. aastal) 22 protsendile (1999. aastal) ja parlamendis 6 protsendilt 25 protsendile.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Rahvaliit (Hispaania)
Rahvapartei eelkäija Rahvaliit sai oma alguse Hispaania üleminekuperioodil demokraatiasse 1970. aastatel. Pärast Hispaania diktaatori Francisco Franco surma 1975. aastal asutas tema lähikondlane Manuel Fraga Iribarne koos teiste juhtivate Franco režiimi liikmetega 1976. aastal poliitilise liidu, millest 1977. aasta märtsis sai erakond. Esimeseks peasekretäriks sai Fraga.[2][4][5]
Sama aasta juunis toimunud esimestel Hispaania demokraatlikel valimistel sai Rahvaliit vaid 8,2% häältest. Partei kehva tulemuse põhjuseks oli suuresti seos Francoga. Kuigi kehv valimistulemus nõrgestas liikmete usku erakonna tulevikku, andis parlamenti pääsemine erakonnale võimaluse osaleda Hispaania uue põhiseaduse loomisel. Erakond toetas üleminekut demokraatiale, kuid oli tugevalt vastu surmanuhtluse keelustamisele ja piirkondliku detsentraliseerimise sätetele.[2][5]
1979. aasta üldkogul otsustati, et erakond soovib luua tsentristlikumat kuvandit, rõhutades traditsioonilisi väärtuseid, majanduslikku liberalismi ja toetust demokraatiale. Erakonna maine tõusis, kui see seisis 1981. aastal vastu sõjaväelaste riigipöördekatsele. Erakonna populaarsust tõstis veel Hispaania peamise tsentristliku erakonna, Adolfo Suárezi loodud Demokraatliku Tsentrumiliidu, kokkuvarisemine pärast 1982. aasta valimisi. 1980. aastatel saavutas erakond piirkondlikel ja kohalikel valimistel häid tulemusi ja kujunes korteses (Hispaania parlamendis) demokraatia taastamise järel valitseva Hispaania Sotsialistliku Töölispartei (PSOE) peamiseks opositsiooniks, kuigi PSOE oli valimistel oluliselt mõjukam.[2]
Katsena õõnestada PSOE valitsust boikoteeris erakond 1986. aastal NATO liikmesuse referendumit. Võte muutis erakonna ebapopulaarsemaks ja pärast valimiskaotust Baskimaal astus Fraga parteijuhi kohalt tagasi, tema asemel sai erakonna juhiks tema soosik Antonio Hernández Mancha.[1][2][4]
Erakonna tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Anzari presidentuur
[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvapartei loeb oma loomisaastaks 1989. aastat, mil Rahvaliit liitus Liberaalse Parteiga ja uus erakond võttis praeguse nime. Fraga valiti 1989. aastal taas erakonna esimeheks, kuid ta asus peagi Galicia presidendiks ja partei valis uueks esimeheks José María Aznari.[5] Fraga sai erakonna auesimeheks.[4] Aznar struktureeris erakonna ümber, eemaldades sealt vana eliidi ja paremäärmuslikumad liikmed. Erakonna juht sai suured volitused, paljud kohalikud vanad juhid vahetati välja. Anzari ajal sai noorem generatsioon erakonnas võimule ja PP liikmeskond kasvas märkimisväärselt. Ta suutis endise maksuinspektorina luua endast asjaliku majandaja kuvandi ja seega esitleda end alternatiivina PSOE majanduspoliitikale.[1][2]
1990. aastateni polnud erakond saanud üle 25% häältest, kuid liitumise järel esitles erakond end tsentristliku parteina ja kujunes laiahaardeerakonnaks. Üritades end Franco-meelsest minevikust lahti siduda, muutus Rahvapartei ainsaks tõsiseks konkurendiks Hispaania Sotsialistlikule Töölisparteile. Erakond kasvatas oma toetust 1993. aasta valimistel ja võitis 1996. aasta valimised, moodustades vähemusvalitsuse. 2000. aasta valimistel sai PP parlamendis esmakordselt absoluutse enamuse.[1][2]
Aznari valitsuste ajal integreeris Hispaania end Euroopa Liidu majandus- ja rahaliitu, võttis vastu euro ja rajas sotsiaalkindlustusfondi.[4] Terrorismist vabanemiseks algatas valitsus läbirääkimised ETA-ga, kuid läbirääkimiste ebaõnnestumise järel proovis valitsus organisatsiooni nõrgestada jõuorganite toel. Aznari esimene valitsus jätkas suuresti PSOE poliitikat, kuid absoluutse enamuse saavutamise järel oli Aznari teine valitsus oluliselt konservatiivsem. Erakond kiirendas riigiettevõtete erastamist, kuid kasutas seda kohati ka ära PP-meelsete isikute toetamiseks ja PP-d toetava meedia loomiseks (Telefónica erastamisega).[2] Samuti täitis erakond ametnike ametikohti igal võimalusel lähikondlastega.[1]
Rajoy presidentuur
[muuda | muuda lähteteksti]Aznar pidas kinni oma lubadusest mitte kandideerida peaministriks kolmandaks ametiajaks, selle asemel kandideeris PP kandidaadina 2004. aasta valimistel tema asepeaminister Mariano Rajoy. Aznari ühepoolne otsus osaleda Iraagi sõjas ja nõrk reaktsioon 2004. aasta terrorirünnakutele Madridis õõnestasid erakonna toetust ja partei kaotas 2004. ja 2008. aasta valimised. Euroopa võlakriisi tõttu kaotas PSOE taas toetust ja 2011. aasta erakorralistel valimistel tegi PP oma võimsaima tulemuse, saades 186 kohta kongressis ning moodustades valitsuse.[2]
2015. aasta valimistel kindlustas erakond kongressis 123 kohta ja võitis valimised, kuid parlamendienamust nad ei saanud ning valitsust moodustada ei suutnud. 2016. aasta valimiste järel suutis PP pärast kuid kestnud ummikseisu moodustada PSOE nõusolekul vähemusvalitsuse. Rajoy teine valitsus tagandati 2018. aastal korruptsiooniskandaalis, millega oli Rajoy esimene demokraatlikus Hispaanias tagandatud peaminister.[2][6]
Viimased aastad
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Rajoy taandumist erakonna esimehe kohalt oli aastatel 2018–2022 erakonna president Pablo Casado. 2022. aasta aprillist on erakonna president Alberto Núñez Feijóo. Erakond on nendel aastatel olnud opositsioonis, hoolimata valimisvõidust 2023. aasta valimistel.[4]
Valimistulemused
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta[7] | Toetus, % | Kohti kongressis | Valimiste võitja | PP valitsus |
|---|---|---|---|---|
| 1989 | 26,0 | 107 | Ei | |
| 1993 | 35,0 | 141 | Ei | |
| 1996 | 39,2 | 156 | Jah | Anzari I |
| 2000 | 45,2 | 183 | Jah | Anzari II |
| 2004 | 38,3 | 148 | Ei | |
| 2008 | 40,1 | 154 | Ei | |
| 2011 | 41,9 | 186 | Jah | Rajoy I |
| 2015 | 28,7 | 123 | Jah | |
| 2016 | 33,0 | 137 | Jah | Rajoy II |
| 2019 | 16,7 | 66 | Ei | |
| 2019 | 20,8 | 89 | Ei | |
| 2023 | 33,1 | 137 | Jah |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 8 Balfour, Sebastian (2005). "The reinvention of Spanish conservatism: The Popular Party since 1989". The Politics of Contemporary Spain (inglise). Routledge.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Share, Donald. "Popular Party". Britannica. Vaadatud 1. aprillil 2026.
- ↑ "ESTATUTOS NUEVAS GENERACIONES: XV CONGRESO NACIONAL" (PDF). Rahvaerakonna Uued Generatsioonid. Aprill 2021.
- 1 2 3 4 5 "Historia:". Hispaania Rahvapartei. Vaadatud 1. aprillil 2026.
- 1 2 3 Eaude, Michael (17. jaanuar 2012). "Manuel Fraga obituary". The Guardian.
- ↑ Belkin, Märt (1. juuni 2018). "Hispaania valitsus kukkus". Äripäev.
- ↑ "Elections in Spain: Results, Cabinets & Statistics". PolitPro. Vaadatud 5. aprillil 2026.
