A: Eesti �ks j�medamaid puid on h�bepaju.

B: See on hoopis h�beremmelgas! Pajud on see m�ttetu v�sa igal pool.

A: Puukujuliste pajude kohta on muidugi kombeks ka remmelgas �elda, aga pajud on nad ikkagi, ja sellel v�sal on kevaditi pajutibud k�ljes.

B: Paju on nii sitke, ei anna ilma noata urvavartki k�tte.

A: M�nelt ikka saab, rammusaid urbi tihedalt t�is nukilised raagremmelga oksad murduvad h�lpsasti ja raberemmelga oksad varisevad tuulega lausa iseenesest.

B: K�igil p��saspajudel on t�iesti ilmetud rohekashallid lehed, nagu tolmused.

A: Selline on tuhkur paju, k�igi kohta see ei k�i: kahev�rvilisel pajul ja raudremmelgal l�igivad lehed nagu lakitult.

B: K�igil pajudel on �htmoodi kitsad lehed.

A: Ei ole: raagremmelgal on laiad ja mustikpajul �marad ...

B: Pajuv�sa kasvab aastaga �le pea. Kogu aeg peab raiuma.

A: Iga paju ei kasva. Hundipaju n�iteks j��bki p�lvini, harva k��nib rinnuni.

B: Metsapuud pajust ikka ei saa.

A: M�nest ikka, raagremmelgas v�ib teistega v�idu esimesse rindessegi j�uda.

B: Siis pole see �ige mets, sest k�ik pajud kasvavad soos v�i vee ��res.

A: Ei kasva, h�rmpaju ja hanepaju abiga saab isegi liivaluiteid kinnistada.

B: K�ik meie pajud on tavalised ja kasvavad igal pool �le Eesti.

A: Mis sa n��d, hanepaju on harulduse t�ttu lausa kaitse all ja ega lapi paju ka Eestis sageli leia.

B: Pajust ei tehta praegusel ajal midagi.

A: Vale puha! Kust see korvm��bel ja taimparknahk siis tuleb, ja energiav�sa pole ka mingi eriline energialiik, vaid vitspaju ja pikalehise paju valitud kiirekasvulised sordid.

Peaaegu pooled Eesti looduslikest puudest-p��sastest on pajud.

B: Ei usu, nii palju neid ka ei ole!

A: Neid on 20 liiki, eri suuruse ja kujuga, nii et iga�ks v�iks valida endale meelep�raseima, kui vaid oskaks n�ha ja �ra tunda.

Munapai, siidipai, laanepaju, parkpaju, hall paju, rabapaju, vilepaju, niinepaju, l�ikpaju, luuapaju ... Neid ja veel paljusid teisigi nimetusi m��rajatest ei leia. Eri maanurkades on p��saspajusid enamasti kutsutud pajud, paid ja paod, puupajusid remmelgad, raed ja lembrid. Samas v�ivad raudremmelgas, raagremmelgas, aga ka vesipaju kasvada nii puu kui ka p��sana, vaid h�be- ja rabe remmelgas on alati puud. Nii on paju ja remmelga nimetusedki tarvitusel l�bisegi.

Paju eri liike h�sti ei tunta, ka varasematel aegadel pole k�iki kahtk�mmet eristamisv��riliseks peetud. Inimeste ja kohanimedes on paju ja remmelgas k�ll mitmel viisil sees, aga ikka �ldnimena. Selle igap�evase ja tavalise on juhuse tahtel eestlaste jaoks ajalooks v��ristanud Paju lahing.

K�ige paremini teatakse nimepidi v�imsaks puuks kasvavat h�bepaju ehk h�beremmelgat (Salix alba), keda tuntakse ka leinapaju, siidipai ja hallpajuna. Viimane on k�ll kasutusel olnud ka pisemate hallileheliste pajude kohta. Et seda liiki vanasti istutati m�isate �mbrusse, siis on teda kutsutud ka Saksamaa pajuks.

Laanepajuks on tabavalt nimetatud raagremmelgat (Salix caprea), kes ainsana metsas teiste puudega v�idu suudab kasvada. Ka p�ldpaju ja v�ljapaju sobivad, sest ta on sageli �ksiku puuna p�llupeenrale kasvama j�etud. Lehtede kujust tuleb munapai, kuigi sama nimi on antud ka k�rvpajule.

L�ikpajuks on kutsutud nii raudremmelgat (Salix pentandra) kui kahev�rvilist paju (Salix phylicifolia), kellel lehtede pealmine k�lg l�igib, kahev�rvilisel on k�ll alumine pool matilt hele.

Kraavipaju v�ib olla �le Eesti tavaline tolmhallide lehtedega tuhkur paju (Salix cinerea), aga ka m�ni teine tavaline liik, n�iteks mustjas paju (Salix myrsinifolia) v�i k�rvpaju (Salix aurita).

Nagu isetegevusliku nimetamise puhul ikka, on �he nime all m�nikord varjul mitu liiki, samas tuntakse �ht liiki eri paigus eri nimetuste all, mis k�ik omavahel lootusetult sassi v�ivad minna, nagu l�bisegi kasvavad liigid pajuv�sas.

Saladust, milline on see �ige parkpaju, niinepaju, vilepaju v�i luuapaju, teavad ilmselt vaid vanemad lugejad, aga loo l�puks saame ehk selleski pisut selgust.

Ka m��rajates kirjas olevad ametlikud nimetused kirjeldavad �hel v�i teisel viisil pajude v�limust. Eks nad ole rahvasuust v�i ladinakeelset nime t�lkides saadud: mustikpajul (Salix myrtilloides) on lehed nagu mustikal v�i sinikal, hundipaju (Salix rosmarinifolia) ja hanepaju (Salix repens) on v�heldased ja halli r��ga, k�rvpajul (Salix aurita) on hallikasroheliste lehtede alusel suured ja kaua p�sivad abilehtedest k�rvad, pikalehisel pajul (Salix dasyclados) on k�ige suuremad lehed jne. Imelihtne, kas pole? Nagu ikka siis, kui oled �ppinud juba vahet n�gema ja tegema.

M�ned nimetused n�itavad muid omadusi: rabe remmelgas (Salix fragilis) ja raagremmelgas (Salix caprea) murduvad kergesti, sellest ka rahvap�rane murepaju. Omavahel nad segi ei l�he, sest esimesel on laiad lehed nagu �unapuul ja teisel kitsad nagu h�bepajul. Mustjas paju (Salix myrsinifolia) on nii alt kui ka pealt t�iesti roheliste lehtedega, mis kuivades l�hevad kergesti mustaks; vitspaju ehk korvipaju (Salix viminalis) viskab pikad harunemata aastakasvud, mis punumiseks nagu loodud; halapaju (Salix acutifolia) oksad ripuvad k�ige kaunimalt, aga lehed ei ole h�bepajulikult siidjad; punapajul (Salix purpurea) on urvad kevadel punakate tolmukapeadega, raudpaju (Salix pentandra) on tumeda t�ve ja l�ikivate lehtedega; vesipaju ehk loogapaju (Salix triandra) kasvab vee ��res, kus v�ib k�ll olla ka teisi pajusid, aga �helgi pole sellist koort, mis ketendades kaneelikarva v�rvi n�htavale toob. Lapi pajul (Salix lapponica) on laiad lehed paksu valge vildi sees, nagu laplasele kohane. No mis veel j�i? Paar t�kki: verkja paju (Salix starkeana) nimetuse taga ei oska enamik meist n�ha ja �ra tunda sinihalli v�rvi, aga tal on veel m�ned kindlad tunnused: hoiab kepsakalt lehetippu k�veras ja leheserva saehammas algab poolest lehest tipu poole. Ja veel haruldane liivpaju, keda on hanepajust, vahel ka hundipajust k�ll raske eristada, aga ega talle enamasti hanepaju k�rval liigi�igusi antagi.

Arvan, et kes lugemisega siiani j�udnud ja varem pajusid ei tundnud, ei saanud neid ka n��d veel selgeks. Aga aasta jooksul p��avad parimad pajude tundjad ajakirja veergudel samm-sammult t�iendus�pet anda, alustades juba varakevadest, mil olulisi tunnuseid peab kiisude ja tibude pealt vaatama.

Maailmas kasvab kuni 450 liiki pajusid. K�lma talve taluvatena laiutavad eri liiki pajud peamiselt p�hjapoolkera parasv��tme niisketes kasvukohtades, ulatudes vahel ka kaugemale l�unasse. Kindlasti ei kasva pajud looduslikult vaid Austraalias.

K�igil pajudel on vahelduvad eri j�medusega saagja- kuni terveservalised nahkjav�itu lihtlehed. Ent siin on ka erand: meilegi tuntud punapajul on lehed vastakud. Kui lehti ei ole, tunneme pajud �ra teravatipulistest pungadest, mis on kaetud kahest pungasoomusest kokku kasvanud kiivriga.

Paljud tundra- ja m�gipajud Eestis ei kasva, nagu ka k�lmakartlikumad liigid, n�iteks Aasiast p�rit erakordselt kaunite leinaokstega baab�loni remmelgas, kellele meie talv on liiga karm.

Eestimaal leidub aga pajusid, keda naabritel pole: rabe remmelgas ei suuda kasvada L�una-Soomest p�hja pool, looduslikult ei kasva seal ka h�beremmelgas, punapaju ja vitspaju. Mustikpaju ei l�he Eestist l��ne poole, kuigi edela suunas leidub teda kohati Poolas, T�ehhis ja Austriaski.

Eestis kohtuvad v�ljaspool oma p�hilevilaid h�rmpaju l��nest-edelast ja halapaju idast-kagust. L��nest p�rit hanepaju (koos liivpajuga) ei tule saartest kaugemale itta, sest siin on j�rjest enam sobilikel kasvukohtadel juba vastas l�hisugulane hundipaju. Kahev�rviline paju ei k��ni l�unas L�tist kaugemale, see-eest p�hja pool n�eme veel �pris kaugel raag- ja raudremmelgaid, mustjat, tuhkur, k�rv-, verkjat ja ka lapi paju. P�hja pool lisanduva samuti helekarvase viltja paju (Salix lanata) t�ttu ei tea me varsti enam, kumma peal silm puhkab.

M�estike ja tundrate karmides oludes teised puud enam ei suuda, aga paju paindub ja peab vastu. Roomavaid k��buspajusid n�eb nii Alpides kui ka Lapimaa tundras. V�rkjas paju (Salix reticulata), t�mbilehine paju (Salix retusa) ja teised peavad vastu m�estikes, kus lumi p�sib kuni k�mme kuud. Kahe lumevaba kuu jooksul j�uavad nad �itseda, kuid viljad valmivad alles j�rgmiseks suveks.

Hinnanguliselt on paju perekonnas 350�450 liiki, Euroopas 63�74 (neist �le 20 on v�ikese levilaga Euroopa m�estike endeemid). Miks nii suur erinevus liikide arvus? P�hjus on eelk�ige pajude v�listunnuste plastilisuses ja �sna vabas liikidevahelises ristumises. Hiiglasliku levila eri otstes on keskkonnatingimused ja seega ka neist m�jutatud liikide v�listunnused v�ga erisugused. Pajuliikide piiritlemisel on kaks ��rmust: osa s�stemaatikuid kaldub pidama vahepealsete tunnustega liike h�briidideks, isegi kolme v�i neljakordseteks (mis on k�ll v�ga v�he t�en�oline), teised lubavad liigi piires erakordselt suurt tunnuste varieeruvust, kuni eri liikide tunnuste kattumiseni. Ilmselt on t�de kusagil vahepeal. Viimasel ajal on pajude s�stemaatikas rakendatud ka molekulaarseid meetodeid, mis v�ib-olla lubavad asjasse rohkem selgust tuua.

H�briidid tekitavad segadust. Siiski ei saa h�briidpajude osat�htsust alahinnata ka praegu. Osa looduslikke h�briide on viljakad, aga neil aitab p�sida ka pajude suurep�rane v�ime vegetatiivselt uueneda. Just h�briidide t�ttu on pajude perekonna liike �pris keerukas eristada ja piiritleda.

Esimesed pajude ristamise kontrollkatsed tegi Nils Heribert-Nilsson juba sada aastat tagasi (1906�1911). Selgus, et esimeses p�lvkonnas v�ivad ristandid olla �he vanemaga v�liselt v�ga sarnased, nii et nende h�briidne p�ritolu j��b kindlaks tegemata.

K�ik meie pajud on v�imelised andma v�rdasid, kuid ristumine ei ole �htviisi edukas �ksk�ik milliste liikide vahel: takistab �itsemisaegade erinevus, kuid mitte ainult. K�ige p�sivamate tunnustega ja k�ige v�hem h�bridiseeruv on raudremmelgas, kel k�ige hilisema �itsejana ei ole ka eriti ristumise v�imalust. Mustikpaju h�briidide kohta on samuti v�he teateid. Tunnustelt k�ige plastilisem on vesipaju, seet�ttu on ka h�briidide kahtlusi tema puhul v�ga palju. K�ige rohkem on Eestist v�rdasid leitud k�rv- ja tuhkru paju m��ramisel. Omavahel annavad h�briide h�be- ja rabe remmelgas, aga teiste liikidega eriti mitte. Istandike l�heduses, kus on tekitatud suurem liigirikkus ja kus jagub vaba pinda seemneliseks uuenemiseks, leidub ka rohkem v�rdasid.

Enamik h�briide sureb juba idandina, ent sirgub ka eluj�ulisi viljakaid j�rglasi, kellest m�ned j��vad p�sima. Kahtlustatakse, et pikalehine paju on hoopis raagremmelga, tuhkru paju ja vitspaju h�briid, mis on Eestis paljunenud ja levib vegetatiivselt: siiani on leitud peamiselt emasurbadega p��said.

Selles, kas ristumine �nnestub, on oma osa ka kromosoomikomplektide arvul. Enamik meie pajusid on diploidid (2n = 38), tuhkur paju ja raudpaju on tetraploidid (2n = 76), mustjas ja vesipaju on oktoploidid (2n = 114). K�rvpaju ja rabe remmelgas v�ivad olla nii di- kui ka tetraploidid. H�be- ja rabeda remmelga laialt levinud h�briidid aga tetra- v�i oktoploidid.

Pajude perekonna l�hedased ja kaugemad sugulased. Tavap�raselt on pajuliste sugukonda kuulunud vaid paju, pappel (haab) ja pappelpaju perekond.

P�rast seda, kui s�stemaatilist kuuluvust hakati m��rama molekulaarsete tunnuste alusel, on sellesse sugukonda arvatud veel palju teisi v�iksemaid, meile t�iesti v��raid perekondi, mille puhul �hiseid v�listunnuseid on raske s�nastada.

Praeguse nn. laia k�sitluse kohaselt kuulub sugukonda 58 perekonda, millest paju perekond on vaieldamatult suurim. Teistest meile tuntud perekondadest kuulub siia endiselt ka pajudele l�him perekond pappel (koos haavaga), milles on �le k�mne korra v�hem liike kui pajusid, kuid koos h�lmavad nad siiski peaaegu poole sugukonna liikide arvust.

�ks uuendatud koosseisuga sugukonna m�istetav v�listunnus on lihtlehtede n��rmeliselt saagjas serv ehk nn. salikoidsed lehehambad, mille puhul lehe k�lgrood laienevad serva saki tipus ja on keraja n��rmekarvaga (sellise �htlaselt peenen��rmeliselt saagja leheservaga on n�iteks h�beremmelgas, rabe remmelgas ja raudremmelgas). Samas on paju perekonnas hulk terve leheservaga v�i eba�htlaselt hambulise ja n�rgalt lainja servaga liike, kus seda tunnust ei ole v�imalik n�ha (hundi-, hane-, vits-, tuhkur, kahev�rviline, mustjas, k�rv-, mustik-, lapi paju ja raagremmelgas).

Pajuliste koha �le taimeriigi s�steemis on kaua vaieldud. Sagedamini on neid peetud eraldi omanimeliseks seltsiks. �ks praeguseni enim kasutatud Adolf Engleri f�logeneetiline s�steem peab pajulisi koos paljude teiste tuultolmlejate ja lihtsat �iekatet omavate r�hmadega algelisteks. N��dseks on selge, et paju ja papli �ie ehitus ei ole algeline, vaid evolutsiooni jooksul uuesti lihtsustunud. Paplid oma nektarita, tuultolmlemiseks kohastunud �itega on eeldatavasti vanap�rasemad kui nektariga ja l�hnaga juba putuktolmlemisele keskendunud pajud. Samas on m�ned p�hjapoolse levilaga pajud ka tuultolmlejad: see on h�davajalik kohastumus neil, kes kasvavad tolmeldajatele ebasoodsates oludes.

T�nap�evases s�steemis on pajuliste koht meile tuntud sugukondadest kannikeseliste l�heduses, seda ei ole muutnud ka uuemad molekulaarsetel tunnustel p�hinevad uurimused.

Paju perekond koondab kahekojalisi puid ja p��said, kelle p�hitunnused on kahest pungasoomusest kokku kasvanud kattekiivriga pungad, spiraalne leheseis, v�rdlemisi l�hikese rootsuga lihtlehed, urbadesse koondunud �iekatteta, kuid meen��rmetega �ied. Isas�ites on tolmukaid 2 (3�5), emas�iest areneb kahest viljalehest koosnev kupar, milles hulgaliselt lendkarvalisi seemneid. Perekonna t��pliik on h�beremmelgas.

Paju perekond on nii suur, et parema arusaamise nimel on teda mitmesuguste tunnuste alusel jaotatud. Praegu kasutatakse valdavalt Aleksei Skvortsovi jaotust neljaks alamperekonnaks. Eesti pajud kuuluvad neist kolme. Nimiperekonnas Salix on meie remmelgad, kes �itsevad hilja (lehtimise aegu v�i p�rast lehtimist), kelle leherootsudel on laba alusel n��rmet�pid ning pungasoomused varisevad alles p�rast lehtede puhkemist (raudremmelgas, rabe remmelgas, h�beremmelgas ja vesipaju).

Mustikpaju kuulub ainsana meie pajudest alamperekonda Chamaetia.

Enamik Eestis kasvavaid pajusid (15 liiki) on alamperekonnast Vetrix. Need on puud ja p��sad, kelle leherootsudel n��rmet�ppe ei ole ja kes �itsevad enne v�i peaaegu samal ajal lehtimisega. Pungasoomused varisevad neil lehtede puhkemise ajal.

Perekonna teaduslik nimetus Salix tuleneb keldi keelest ja t�hendab sal + lis = vee l�hedal. Enamik pajusid lepib k�rge p�hjaveetaseme ja pikaajaliste �leujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. T�si, h�beremmelgas eelistab veidi viljakamat ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid sageli reedab ka hea savi olemasolu. P�ris sood ei talu ka vitspaju. Seisva v�i n�rgalt liikuva vee ja happelise mulla tunnustaim on tuhkur paju. K�ige suurema �koloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, kes kasvab nii liival kui ka turbal.

Kasvukoha eelistuse p�hjal jagunevad meie pajud nii:

* veekogude kaldal kasvavad h�be-, rabe ja raudremmelgas, vits-, puna-, vesi-, pikalehine ja halapaju;

* soodes ja soometsades lapi, mustik-, tuhkur, k�rv-, hundi-, raud- ja mustjas paju;

* aruniitudel ja -metsades ning kraavikallastel verkjas, mustjas, kahev�rviline, raag-, tuhkur ja k�rvpaju;

* luidetel-liivikutel hane-, h�rm-, hala-, ka puna- ja vitspaju.

Pajud ja palmid. Kevadel pole meil �kski teine p��sas nii t�htis kui paju. Urbadega pajud t�mbavad endale t�helepanu just siis, kui looduses �itsejaid veel ei ole ja k�es on lihav�ttep�hadele eelnev palmipuudep�ha. Piiblimaadest kaugemal asuvates piirkondades on palmi- v�i �lipuuoksad, millega rahvahulgad tervitasid Kristust tema viimasel tulekul Jeruusalemma, leidnud k�ep�rase asenduse � h�bedaste urbadega pajuoksad. Nii on m�nel pool saanud pajud isegi h��dnimeks palmipaod ja palmipuud.

Rohkem L�una- ja Ida-Eestis on levinud tore urbimise komme: palmipuudep�ha hommikul virgutati urvakimbuga varasele t�usmisele ja usinusele, tagades �htlasi endale munad lihav�ttep�hadeks: �Urvad sulle, munad mulle, lihav�tteni oled mulle muna v�lgu!� v�is varasem urbija magajale �elda.

P��sad, millel kasvavad tibud, kiisud, anid ja uted. Pajuurbade hellitusnimed viitavad nende sarnasusele armsate koduloomalastega. K�ik kevadised pajud on v��rinud ka urvapaju v�i tibupaju ja muidki h��dnimesid. Aga millest pajukiisud tegelikult koosnevad?

Botaanilise t�psusega neile karva karates ja sisse piiludes v�ib �elda, et nad on erilised �isikud, mida nimetatakse urbadeks. T�si k�ll, nad on karvased, p�stised, paksemad kui sarapuul v�i lepal, mis pajudest veidi varem tolmlevad. Pajukiisud ei l�he �itsedes nii vormist v�lja kui sarapuu- v�i lepaurvad. Paju isasurvad kattuvad k�ll kollaste tolmukate vinega (l�hevad tibudeks), kuid �ietolm ei t�use lendu. Puudutuselgi j��b s�rme k�lge. Sellest v�ib j�reldada, et paju ootab tuule asemel mesilasi-kimalasi. �isik on v�ga elegantselt tagasihoidlik, kuid konkurentsitutes tingimustes oma h�bevalges ja hiljem kollases r��s silmapaistev.

Tolmukaid on karvase kandelehe varjus enamasti kaks, m�nel liigil rohkem. Nende arv on kinnistatud ka teadusliku nimetuse epiteeti: Salix triandra � kolme tolmukaga, Salix pentandra � viie tolmukaga; nimetatud liigid vesipaju ja raudpaju �itsevad p�rast lehtimist.

Ent k�ik �utud� ei l�he helekollasteks: peaaegu pooltel p��sastel piiluvad h�bekarvade vahelt vaid rohekad harud. Ometi k�ivad mesilased neid uurimas, sest veidi magusat on sealgi k�lalisele varuks. Peale selle levitavad nad tolmeldajaid peibutades inimninale peaaegu aimamatut peent aroomi. Need on emas�ied ja lausa emasp��sadki, sest pajup��sastel on selle poolest selge vahe.

H�bekarvadega ��ristatud kattesoomustest kasukas kaitseb kevadisi �itsejaid k�lma ja kuivamise eest, kuid p��ab ka tolmeldajate pilku ja aitab �ietolmu maha laadida. Kroonlehti ja tupplehti ei ole, �iekattest on j�rele j��nud �ks kuni kaks meen��ret. Enne �itsemist, kui emakasuudmed v�i tolmukad pole veel n�htavale tulnud, ei oskagi arvata, kas vaasi toodud tibud l�hevad kollaseks v�i j��vad valgeks.

K�ik pajud ei ole �iged urvapajud. Kahev�rviline paju, raagremmelgas ja halapaju ei suuda oma vara juba kevadtalvel varjata: v�rsete tipuosas on suuremad pungad, iga�hes pungasoomuse varjul valge liduskarvaline urb. Kohe-kohe see paisub ja k�ristab pungasoomuse aluselt lahti, p�sib siis natuke veel tanu all, aga varsti ei mahugi enam. Kahev�rvilise paju nimetus tuleb k�ll eesk�tt lehtede pealmise ja alumise pinna v�rvi suurest erinevusest, aga kui olete varakevadel m�rganud pajuv�sa, kus �ks p��sas on punakas, teine kollakas v�i oliivroheline, siis sedagi v�rvir��mu pakub just kahev�rviline paju.

Hilja �itsevatel pajudel, nagu h�bepajul, rabedal remmelgal, vesipajul ja k�ige hilisemal, juunis v�i isegi juulis �itseval raudremmelgal saavad koos noorte lehtedega valmis pikad rohekad v�ljaveninud urvad, mida �ldisel �iteajal enam keegi peale mesilaste eriti ei m�rka.

Pajud �itsevad umbes kaks n�dalat ja seemned saavad valmis kuu ajaga. Taas m�rkame urbi alles siis, kui pikanokalised kuprakesed uut pajuelu alustama kibelevatest lendkarvalistest seemnetest l�hki pakatavad. Tung on n�nda suur, et soodsatesse oludesse sattunult idanevad seemned ��p�eva jooksul. Enamasti on neile antud aeg ka ��rike: kahe n�dala kuni kuu p�rast idanemisv�ime ime kaob.

Vara �itsevate pajude seemnelend j��b maisse-juunisse, seda me tavaliselt kevadm�llus ei m�rkagi. Lendavad villatupsud ei ole ka nii suured nagu sugulasel paplil, ja kui parki on targalt istutatud isaspajud, siis mingeid lendvillu polegi.

M�nikord m�rkame s�gisel, et juba lehtedeta pajud on j�rsku nagu h�beudus: see on raudremmelgas, kes �itses k�ige hiljem: tema viljad avanevad alles s�gisel (oktoobris), kuid p�sivad emaspuul varakevadeni, s�ilitades ka idanemisv�ime. N�nda toimivad �ldiselt arktilised pajud, kes meil Eestis ei kasva. Varem on selgitust otsitud raudpaju l�unapoolsest p�ritolust, praegune levila ulatub meist samav�rra p�hja kui l�una poole.

Pajustik ei ole pajumets. Kraavikaldail, j�gede ja j�rvede ��res, sooheinamaadel ja madalsoodel kasvab rohkesti pajup��said, sekka ka p�ris puu m��tu pajusid. Ometi ei ole pajustik mitte pajumets, vaid p��sastik. Pajud kasvavad v�ga niisketel (m�rgadel) ja kehvadel muldadel, ei lase end minema kanda tulvaveel ja upitavad oma v�sud k�rgemale soo pealetungi aladel. Nad peavad vastu ja saavad k�igega hakkama. Seda v�imaldab kiire kasv ja t��tult edukas uuenemine k�nnuv�sudest. Kuid sellega k�ib kaasas ka l�hike iga ja kergesti kahjustatav v�hev��rtuslik pehme puit.

Siin-seal (sagedamini k�ll veekogude kallastel) kasvab �ksikuid suuri 20�30-meetrisi rabe- ja h�beremmelgaid ja poole madalamaid raudremmelgaid. Hoolimata auv��rsetest m��tmetest ei ela remmelgad naljalt �le saja aasta ja tihti on neil enne seda juba s�da haige: s�damem�danikust puretud ��nsus keskel. Puu seisab koos ja t��tab veel vaid koore ja selle aluskihi najal. See k�ib ka Eesti j�medaima paju kohta, kes on meil �ksiti �ks j�medamaid puid �ldse: h�beremmelgas P�lvamaal Rasina kiriku juures, �mberm��duga 30 cm k�rguselt (enne harunemist) 10,9 meetrit.

K�ik see ei takistaks veel metsas kasvamist. Aga pajud ei kannata teiste varju. Valguslembesed on ka p��saspajud, seep�rast n�eme neid alusmetsana vaid h�redates madalsoometsades.

Laanepaju on raagremmelgas. Neljast remmelgast ainsana annab metsapuu m��du v�lja raagremmelgas. Tema saladus ongi suuremas varjutaluvuses ja noores eas teiste metsapuude ees saavutatud kiires edumaas. Raielangil on raagremmelgas �ks esimesi, kes v�sast puuks sirgub, olgu siis vana olijana k�nnuv�sust v�i uue saabujana lendseemnest. Kui paljude pajuliikide seemned kaotavad idanemisv�ime kahe n�dalaga, siis raagremmelga seemnete eluj�ud p�sib poole kauem.

Kaks esimest aastak�mmet on raagremmelgas teiste lehtpuudega v�rreldes liidripositsioonil, kolmandal aga annab selle k�est. Vaid viljaka mullaga metsades suudab see sprinterpuu veel m�nda aega vastu pidada. Kunagi ei saa raagremmelgas enamuspuuliigiks, puhtpuistust r��kimata. K�igist Eestimaa metsapuuliikidest k��nib ta arvestuslik tagavara vaevalt protsendini.

Ega metsamehed teda salligi: v�ra laiutab, aga t�vi on k�hn ja okslik, puit pole ka suurem asi. Varju j��des sureb pikapeale nagunii, j�ttes enda asemele suure t�himiku. Ka soodsates oludes on raagremmelga eluiga 40�50 aastat, nii et metsa raiek�psuse saabudes on ta juba ammu surnud. Vanas�nagi �tleb: ega pajust palki ei saa.

Kui tahetakse toota v�imalikult palju ja kvaliteedilt �htlast puitu, on targem see �hunt lambakarjast� hooldust��del aegsasti v�lja raiuda, et ta v��rtuslikumate kohta kinni ei hoiaks. Kui aga soovitakse kujundada h�iludega ja liigirikast erivanuselise puurindega metsaelupaika, siis tuleb ta kindlasti kasvama j�tta.

Mida �elda raagremmelga kaitseks? Kiirekasvulisena ja ilusa v�raga k�lbab ta ilupuuks p�llupeenrale ja teeserva. Eriti h�sti sobib ta kevadel tihedas urvaehtes ja varajasima meetaimena mesitarude l�hedusse. V��rikad aiandusfirmad m��vad rippuvate okstega pikat�velisi poogitud raagremmelgaid.

Raagremmelga koor on k�ige suurema parkainete sisaldusega (umbes 16%), j�rgnevad vesipaju, tuhkur paju, k�rvpaju, mustjas, vits- ja pikalehine paju ning h�beremmelgas; viimased kolm sisaldavad parkkaineid juba ligi poole v�hem. Paljaks kooritud raagremmelgal l�heb, erinevalt teistest pajudest, ihu roosakaks. Ta sobib tselluloosi valmistamiseks ja k�tteks. Pehme puit laseb end ka kergesti t��delda.

Pajuvilest n�iavitsani. Paju oli vanasti hea seltsiline karjapoistele, sest teda on kerge noaga vesta ja temast saab pilli teha. Pajupilli saab meisterdada vaid kevadel lahtise koore ajal, k�ige olulisem on seejuures kooretoru tervena k�tte saada. P�rast l�igete ja avade tegemist koputatakse noapeaga koor �mbert lahti, p�rast tehakse huulik ja tagaprunt.

Igast pajuoksast vilet ei saa: ei k�lba need, kellel koore all pikir��ned ehk kidad, mis koort lahti ei lase. Sellised on meie tavalistel pajudel: tuhkrul, k�rv-, kahev�rvilisel, aga ka verkjal ja pikalehisel pajul. Pillipuu ja vilepaju nime on seet�ttu rahvasuus p�lvinud raud- ja raagremmelgas ning mustjas paju. J�medamast pajust (raagremmelgas) spiraalselt koort l�igates on tehtud ka karjapasunaid.

Pajudest on punutud korve, aga ka m�rdu ja v�hinattasid. Pikimaid sirgeid vitsu annab vitspaju, aga ilusamaid (kooritult helevalgeid) punapaju. J�medamateks punutisteks on kasutatud isegi rabeda remmelga oksi. Paju k�lbas ka t�nnivitsaks. V�ikesest hundipajust on tehtud vastupidavaid luudasid, aga ka laste korvikesi.

Vette langenud paju v�ras v�isid suuremad kalad �ngemeest oodata. Soovitati selliseid kunstlikultki teha, et kaladel oleks, kus varjuda ja kudeda. N�nda suurendati veekogu kalarikkust. V�hip��giks lasti haokubu koos s��daga lihtsalt vette ja t�mmati siis koos sisse roninud v�hkidega v�lja. Parkainerikkad vetruvad haokood k�lbasid vanasti tee t�iteks, nende peale on toetatud ka Saaremaale elektrit viiv merekaabel.

Eestis, kus igasuguseid majaehituseks k�lblikke palgipuid k�llalt, ei ole olnud vajadust maju punuda, k�ll aga on see tuntud stepialadel: j�e��rsed pajud andsid s�restiku, mis peale m�tsitud savi koos hoidis. Punuda v�ib ka aedu. Vanasti andis paju s�jamehele kilbinahka hoidva kerge s�restiku.

Loogapuuks k�lbasid h�be- ja raudremmelgas ning vesipaju ehk loogapaju, aga ka rabe remmelgas. Ree-ehituses l�ks samuti paju vaja, ja rabeda remmelga t�vest tehti pakktaru. Pajukoore ribadest sai universaalne sidumismaterjal, mis k�lbas nii aiav�ravale kui ka vikati kinnitamiseks l�e otsa. Ribad punuti viiskudeks, mis said k�ll n�rgemad kui p�rnast, aga see-eest oli materjali k�ikjalt v�tta. Sellised jalan�ud k�lbasid niiskelt, l�bikuivanult purunesid nad kergesti ja tegid ka jalale liiga.

Peenemal t��tlusel v�eti ainult niinekiud: neist sai lausa matte punuda ja k�it keerutada. Niinepajuks on kutsutud raudremmelgat. Juba 150 aastat tagasi on jagatud �petust, kuidas aiaveerde pajuteivastest hekk kasvatada, nii et vitsad ja hagu oleks alati k�ep�rast: kui vaja, p�gad ladvad maha, ja uus v�sa ajab end peale.

Paju (vits- ja pikalehise paju kiirekasvulised sordid) on t�nap�eval leidnud taas kasutust k�ttena, seekord energiav�sana. Ka vanasti osati p��rata s�da pajuv�saga enda kasuks: heinamaa ja kraavide puhastamisel kogutud paju haokood aeti ahju.

Pajud t��tavad ka v�ikestes kohalikes biopuhastites, tarvitades suurema osa l�mmastikust. Neid on v�rreldud eukal�ptidega, kes soos kasvades aitavad kasvukohta kuivendada.

Pajud kaitsevad kaldaid �rauhtumise ja varisemise eest (vesi-, hala-, vits-, pikalehine ja punapaju). Pajuhekk (vits- ja vesipaju) hoiab kinni tuisuj�u ja kogub hange enda �mber. H�rm-, hala-, liiv-, aga ka vesipaju ja hundipaju saavad hakkama lahtiste liivade kinnistamisega. Halapaju juurdub kiiresti, tema k�lgjuured ulatuvad kuni 20 meetri kaugusele. Seda pajuliiki on rakendatud isegi Kura s��re kuulsate luidete kinnistajana.

Lambad ja kitsed p�gavad paju meeleldi ja on r��msad talveks varutud pajuvihtade �le. Vihad ise s�ilivad h�sti, sest tugevad nahksed lehed ei purune kergesti ka kuivanult.

Pajud sisaldavad salitsiini, mis laguneb salits��lhappeks: see on aspiriini sisu. Salitsiini sisalduselt v�iks Eesti esikolmik olla h�be-, rabe- ja raagremmelgas, kuigi praegusel ajal v�tame k�lmetuse ja p�letike puhul loodusliku pajukooretee asemel t�pselt m��detava toimeainesisaldusega tabletti. Pajude puidust on tehtud meditsiinilist s�tt.

Pajudest on osatud ka v�rvi saada: musta raagremmelga koorest, kollast

vesipaju noortest lehtedest ja v�rsetest. Pajulehtedel ja okstel on omap�rane l�hn: eriti tugevalt l�hnavad raudpaju noored kleepuvad lehed.

Usuti, et paju, kes vett armastab, peaks oskajale veesoone k�tte n�itama. Ka rahapada ei j��vat osava pilda kasutaja eest varjule.

Pajud taastuvad h�sti k�nnuv�sust, paljundada saab neid nii pistokste (vits-, vesi-, h�rm-, pikalehine, halapaju ja rabe remmelgas) vaiade (h�bepaju) kui ka v�rsikutega. Kui urvaoksad kauaks vaasi j�tta, tulevad juured alla kahev�rvilisele pajule. Ent mitte k�ik pajud ei lase end pistokstest paljundada: hundipaju ja raudremmelgas, aga ka raagremmelgas, tuhkur ja lapi paju ei taha kuidagi vedu v�tta. Viimased paljunevad see-eest h�sti seemnetega.

Kultuuris kasvatatakse kodumaistest h�be- ja rabedat remmelgat ning hala-, h�rm- ja punapaju. Omap�rasemad on raberemmelga l�ikivate tumeroheliste lehtedega kerajas sort �Bullata�, eriliselt leinavate okstega baab�loni remmelgat meenutav h�bepaju sort �Tristis� ja punapaju sort �Nana�. H�bepaju ja rabeda remmelga h�briid on Baltimaades isegi levinum kui rabe remmelgas ise. Tema oksad murduvad kergesti, aga noored lehed on h�bepajulikult siidkarvased.

Ei saa paju l�bi ilma kaaskonnata. On neid, kes pajude edenemist toetavad (m�koriisaseened), ja neid, kes piiravad. Talvel p�gavad pajusid nii p�drad, metskitsed kui ka j�nesed. Hinnata oskab teda kobras. Tundras toitub k��buspajude pungadest rabakana, lehed-oksad k�lbavad p�hjap�trade ninaesiseks. Veidi aitavad pajude laiutamisi vaos hoida ligi 40 liiki putukaid, palju rohkem kui n�iteks kasel v�i lepal, ning roosteseened. Kes elavad pajupahkades, v�i millest tulevad pajulehtedele laigud? Paju ei ole praegu enam paljude tema kaaskondlaste liiginimetuses, varem oli. Kes on pajulind, kes pajutihane, kes pajupart? Ehk saame aasta jooksul selgust.

Meie suurimad ja liigirikkamad pajustikud on ikka vee l�heduses: Emaj�e, V�rtsj�rve, Peipsi ja L�una-Eesti j�gede kallastel ning luhtadel. Vesistel aladel lastakse pajuv�sal segamatult edeneda. Ega sinna pajuv�ssa inimesel eriti asja olegi: s��giseeni pole sealt v�tta, silmapaistvalt kauneid lilli ta ka ei varja, marjadest r��kimata. Seega saavad pajuelanikud rahus omi asju ajada: pesa punuda ja poegi ilmale tuua, pungi ja koort n�kitseda ja v�rseid p�gada. K�llap v�tab keegi eeloleval aastal ajakirjaveergudel s�na ka pajuelanike kohta.

1. Aastaraamat Mets 2004. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Keskkonnaministeerium. http://www.envir.ee/2387

2. Eesti taimed http://sunsite.ee/taimed/general/oistaim.html

3. Index to Plant Chromosome Numbers (IPCN)

http://mobot.mobot.org/W3T/Search/ipcn.html

4. Jalas, Jaakko; Suominen, Juha (eds.) 1976. Atlas florae Europaeae. Distribution of vascular plants in Europe, 3: Salicaceae to Balanophoraceae Caryophyllaceae (Silenoideae). The Committee for Mapping the Flora of Europe and Societas Biologica Fennica Vanamo, Helsinki.

5. Krall, Heljo 1978. Pajust ja pajustikest. � Eesti Loodus 29 (6): 352�358.

6. Krall, Heljo 1996. Urvapajud. � Eesti Loodus 47 (4): 97�99.

7. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud. � Abiks loodusevaatlejale nr. 51. LUS, Tartu.

8. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1971. Perekond paju. � Eichwald, Karl jt. (koost.). Eesti NSV floora, 8. Valgus, Tallinn: 550�623.

9. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn: 761�783.

10. P�ldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Valgus, Tallinn: 49�51.

11. Rebane, Harald 1978. Raagremmelgas, metsapuu. � Eesti Loodus 29 (6): 359�360.

12. Relve, Hendrik 1998. Puude juurde. Eesti Loodusfoto: 123�132.

13. Скворцов, Алексей 1968. Ивы СССР. Наука, Moсква.

14. Tutin, Thomas Gaskell et al. (eds.) 1964. Flora Europaea, vol 1. Cambridge University Press, Cambridge.

15. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Valgus, Tallinn: 118�121.

16. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Tallinn: 554�563.